Näiteks hiljutine Hiina ja Jaapani konflikt ajalooõpiku pärast lõppes sellega, et jaapanlased palusid vabandust. Iga rahvuse enesetaju üheks aluseks on lood selle rahva ajaloost. Müütidel, sümbolitel ja ajaloolisel mälul on oluline roll nii inimese identiteedi kui ka ühiskonnas toimivate võimusuhete kujunemisel, seetõttu ongi võitlus sümbolite pärast inimestele nii oluline.

Maailma seletamiseks luuakse meedia vahendusel ja suhtluse käigus sotsiaalsed uskumused, mis hakkavad mõjutama inimese käitumist. Pierre Bourdieu rõhutab, et majandusliku ja kultuurilise kapitali kõrval tuleb kirjeldada ühiskonnas olulist sümboolset kapitali. Sümbolilist võimu rakendatakse ühiskonnas sümbolsüsteemide kaudu. Selle teenistuses on keel, kunst, religioon, teadus, ajalookirjutus, sümbolilise võimu tähistajad ühises eluruumis on ehitised, mälestusmärgid. Sotsiaalsete uskumuste kaudu seadustatakse ühiskonnas olev hierarhiline süsteem ning sümbolite kaudu kinnitatakse ka võimusuhteid.

Näiteks tunneb Tallinna linnavalitsus muret suveniiride pärast, mida turistidele pakutakse, sest on ju need olulised sümbolid, kultuuriruumi ja selle piiride tähistajad. Suveniirimüüjad ei osale teadlikult sümbolite sõjas, sest nemad pakuvad seda, mille järele on nõudlus. Pigem on häda selles, et eestlaste identiteet on turisti silmis liialt nõrk ning ta peab vene kultuurile omaseid, selgelt eristuvaid jõulisi sümboleid kohaliku kultuuriruumi osaks. Küll aga huvitub linnavalitsus nende sümbolite kontrollimisest, et kontrollida oma võimualas sümboolset kapitali.

Ajalookirjutus on ühiskonnas üks võimalus, kus sümbolilist kapitali toodetakse. Siit ka põhjus, miks riigikorra muutumise korral kirjutatakse esmajoones ümber ajalooõpikud ning vahetatakse välja vana võimu peamised sümbolid. Seetõttu on võitlus pronkssõduri pärast olnud tegelikult võitlus ajalootõlgenduse ja sümboolse kapitali pärast. Punaarmee võit Teises maailmasõjas oli tolleaegse ideoloogia oluline alustala, massikultuuri kandvamaid teemasid N Liidus ning on lahutamatu paljude venelaste identiteedist. Kindlasti näitab domineerival positsioonil oleva grupi suurust see, kuidas talutakse sümboleid, mis on tähtsad vähemusele.

Võitlus ei käi mitte ainult rahvaste vahel, vaid ka rahva sees huvigruppide vahel. Kuni Mart Laar oli võimul, kehtis Isamaa kirjutatud ajalookirjutus, “Peaministriga” tõi Edgar Savisaar alternatiivse tõlgenduse. Seega pole ajalookirjutus kunagi objektiivne, sest see kirjutatakse ikka kellegi huvidest lähtuvalt.

Anthony P. Cohen on kirjutanud ühiskonna sümboolsest konstrueerimisest. Eri inimgrupid, rahvuslikud, religioossed vm ühendused võimaldavad inimese sotsialiseerimist, õpetades grupi liikmetele sümboleid, mille abil need omavahel suhtlevad. Ka ajalooõpetus on osa sellest. Kogukondade liikmed jagavad küll ühiseid sümboleid, kuid sümbolite tähendus võib nende jaoks olla erinev. Kogukonna sümboolne repertuaar ühendab endas selle liikmeid ning võimaldab neil vastanduda teistele. 11. septembril rünnak oli rünnak eelkõige sümbolite vastu, seega oli alanud sümboolne sõda, millel avanes võimalus reageerida pärissõjaga.

Konkureerivad müüdid

Piiride sümboolne kinnistamine ja väljendamine rikastab inimeste teadmisi oma kogukonnast. Sellepärast on rituaalidel tähtis osa grupi kujunemisel, see tugevdab inimese sotsiaalset identiteeti. Isegi spordivõistlused endiste alistajate ja alistatute vahel omandavad rahva silmis rituaalse sisu. Kui Eesti võidab Venemaad või mängib viiki, nähakse selles revansŠi ajaloolise kaotuse eest.

Kogukonna sümboolne väljendamine viitab sageli kujuteldavale minevikule või traditsioonile. Minevik konstrueeritakse viisil, et see vastaks käesoleva aja vajadustele, sest selle kaudu seadustatakse hetkepoliitika. See tegevus muutub eriti aktuaalseks sotsiaalsete muutuste ajal. Näiteks võitlus Teise maailmasõja erisuguste ajalookirjelduste vahel pärast seda, kui Balti riigid ühinesid Euroopa Liidu ja NATO-ga. Mõlemale poolele, nii Venemaale kui ka Balti riikidele, on oluline Euroopa silmis saada tuge oma müüdile, oma kogukonna sotsiaalsetele uskumustele ning identiteedile.

Seega on Vene presidendile Vladimir Putinile 9. mail väga oluline suurendada oma kapitali ning kutsuda maailma mõjuvõimsad osalema üritusel, et kujundada sellest Euroopa sümboolse konstrueerimise jõuline rituaal, legitimeerides seeläbi venelaste mõjuvõimu. Kuna juutidele kuulub Teise maailmasõja järgses ajalootõlgenduses pea ainuke kannatajaroll, siis on Balti riikidel, Poolal jt omakorda oluline seda muuta ning uut ajalookirjutust nõuda.

Katrin Aava, Tallinna ülikooli õppejõud