Sellisel juhul pole otsuste legitiimsuse tagatiseks üksnes ühiskonnaliikmete enamuse esindatus, vaid eelkõige otsustamisele eelnenud arutlus. Selline arutlus koosneb ideaalis ratsionaalsest, neutraalsest, avatud ja domineerimisvabast kommunikatsioonist nende vahel, keda kõnealused otsused puudutavad. Arutluse eesmärk on jõuda konsensuseni, mille õigustatust kõik osalejad tunnistaksid, ning selline arutlus peab leidma aset avalikkuses.

Habermasi hinnangul on alates 19. sajandist poliitiline avalikkus kaotanud oma autonoomsust, kuna kommunikatsioon ei ole enam võimuvaba eelkõige eri survegruppide majandusliku huvitatuse tõttu. Kas juhul kui äri- ning poliitiline eliit on omavahel kokku leppinud, toimub meedias enam tegelikku arutelu, mis mõjutaks ka ühiskonnas otsuste langetamist? Kas näiteks arhitektid ja linnakodanikud saavad kaasa rääkida avaliku ruumi kujundamise küsimustes või teevad võimulolijad otsuseid kinnisvaraarendajate kasuks, kes rahastavad nende parteisid?

Oleme tunnistajaks, et olulised väitlused ei toimu meedias. Riigikogu väitlused pole sisulised, seal ei kaaluta opositsiooni argumente ning kõnepuldis esineja peab eelkõige silmas võimalikku meediakajastust. Kuidas tegelikke otsuseid vastu võetakse, selgub alles siis, kui üks osapool lekitab ülitundliku materjali meediasse, eesmärgiga teist poolt kompromiteerida. Olulisi otsuseid tehakse parteide tagatubades. Ja kui siseneb meedia, siis lõpevad tegelikud arvamusavaldused. Ühiskondliku arutluse asemel näeme pigem lavastust, mida juhivad imagoloogid, avalikkusele mõeldud sõnumeid esitavad suhtekorraldajad ning kommunikatsioonijuhid.

Avaliku sfääri äristumine

Liberaalne ideoloogia on muutnud heaoluühiskonda: individualistlike väärtuste esiletõus ning solidaarsuse, sidususe vähenemine on tõsine oht sotsiaalsele korrale, kogu ühiskonna harmooniale. Demokraatlik poliitika kaotab oma mõjujõudu turumajandusliku fundamentalismi tõttu. Tagajärjeks on avaliku sfääri jätkuv kommertsialiseerumine. Kultuuriministri ettepanek tuua reklaam avalik-õiguslikku telekanalisse oli tegelikult selge näide avaliku sfääri piiramisest. Rein Lang edendas omal ajal väitlust teemal, et riikliku telekanali rahastamine tuleb lõpetada, sest igasuguseid teenuseid saab tellida ka erakanalitelt. Seega võime Eestiski näha survet allutada meedia jõulisemalt poliitiliste ning ärijõudude teenistusse.

Poola päritolu sotsioloog Zygmunt Bauman rõhutab, et nüüdismeedia eelistab kiirust ning liikumist arutlusele ning süvenemisele, üksikisiku probleeme kollektiivsetele, iidoleid autoriteetidele, etendusi tegelikele poliitilistele sündmustele. Kõige selgem näide on ehk Eesti erakanalite muutunud uudistesaated. Olukord, kus kodanikkond defineerib end tarbimise kaudu, viitab kodanikuühiskonna ning avaliku sfääri taandumisele. Aga tegeliku avaliku sfäärita pole olemas ka kriitilist kodanikku.

Laenud ja vabadus

Chantal Mouffe’i hinnangul on demokraatlikus avalikus sfääris kriis. Seda põhjustab üleilmastumise tingimustes toimuv uusliberalismi võidukäik ning heaoluühiskondades domineeriv individualistlik tarbimiskultuur. Parem- ja vasakpoolse poliitika piirjoonte ähmastumine on viinud selleni, et konsensus leitakse tsentris. Eestis, kus kodanikuühiskond on eriti nõrk, tähendab see n-ö turudemokraatiat (demokraatia põhiline roll on olla turumajanduse kindlustaja). See võimaldab parempoolsete ning autoritaarset poliitikat ajavate parteide koostööd ning valitsemist. Valijad, keda on õpetatud nägema demokraatias vaid vahendit majandusliku heaolu kindlustamiseks, võivad valida endale võimu, mis võtab neilt ära järjest rohkem demokraatlikke õigusi, lubades majanduslikku heaolu. Ennast pangalaenudega koormanud rahvas võib eelistada olmelist stabiilsust kodanikuvabadustele.

Demokraatlike alternatiivide puudumine soosib (parem)äärmusparteide, fundamentalismi esilekerkimist. Kui ühiskonnas puudub konfrontatsioon eri demokraatlike poliitiliste identiteetide vahel, võimenduvad rahvuslikud, religioossed vastasseisud, mida meedia tahes-tahtmata hakkab võimendama ning süvendama. Ühe inimese pea maharaiumine on mikrosündmus, kuid CNN-is näidatuna mõjutab juba miljonite hoiakuid. Ebastabiilsuse suurendamiseks mõeldud sündmused korraldatakse viisil, et meedia vahendusel saaks sõnumit oluliselt võimendada. Äärmuslased manipuleerivad selgelt meediaga.

Euroopa heaoluühiskonna immigratsioonivastased liikumised, süvenev islamivastasus jt vastasseisud viivad ühiskonnas aga antagonismideni, mida on keeruline demokraatlikult lahendada. Ameerika Ühendriikide näitel võib rääkida avaliku sfääri olulisest vähenemisest pärast 11. septembrit 2001: ebastabiilsetes oludes suudab politseiriik tagada rohkem turvalisust kui demokraatlik ühiskond.

Ka konflikt pronkssõduri pärast ei ole võitlus mitte mineviku, vaid pigem oleviku ja tuleviku pärast. Kui kahel rahvusel puudub ühine kommunikatiivne ruum, ühine avalik sfäär, kus probleeme arutatakse, siis luuakse see avalik ruum tänavale. Meediauuringud viitavad vene elanike ilmsele alaesindatusele Eesti meedias. Kui vene noor ei näe meedias oma rahvuskaaslasi ühiskonnas olulistel teemadel kaasa rääkimas, tajub ta ka enese piiratud võimalusi ühiskonnas osaleda, teha karjääri ning ennast teostada. Venelane on eesti meedias äraostetava poliitiku võrdkuju, naeruvääristatud umbkeelne, kel puudub väärikas roll Eesti riigi kodanikuna.

Keda ei kaasata, see hakkab vastu töötama. Kui majanduslikud ja poliitilised otsused kasvavad välja sotsiaalse suhtluse tihedaist võrgustikest, ei tundu vastuhakk enam nii ahvatlev ning seda pole kerge ka piiri tagant provotseerida.