Ühest küljest on kahtlemata tore, et paraad, nagu presidendi vastuvõttki, mööda kodumaa linnasid ringi rändab, tuues sel moel ühe olulise sündmuse kodanikkonnale lähemale. Teiselt poolt tundub kummaline, et samal ajal tuleb kõikjal mujal, koguni pealinnaski, piirduda paraadi jälgimisega teleekraanide vahendusel. Kas poleks võimalik teha nii, et lambad (tartlased) terved, aga ka huntidel (tallinlastel, narvalastel, pärnakatel jne) kõhud täis ja meel hea?

Kui heidame pilgu minevikku, näeme, et 1920.–1930. aastate Eestis lahendati paraadi korraldamise küsimus teisiti. Esmakordselt tähistati iseseisvuspäeva paraadiga Eesti Vabariigi väljakuulutamise esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919. Aeg oli erakordselt ränk, vastloodud riik oli endiselt surmaohus, suur osa mehi võitles rindel punavägedega, toitu, raha ja esmatarbekaupu jagus vaid hädapärast, ent siiski otsustati iseseisvuspäeva tähistada. Tegemist ei olnud peoga katku ajal, vaid katsega (ja õnnestunud katsega) vaimustada kõige laiemaid rahvahulki oma riigi ideega.

Valitsuse otsusega kuulutati 24. veebruar riiklikuks pühaks, „vabariigi väljakuulutamise päevaks”. Linnad pandi lipuehtesse, ehkki lippude valmistamiseks sobivat riiet nappis, tähtsamad hooned (eeskätt riigi- ja omavalitsusasutused) kaunistati kuuseokstest vanikute ja pärgadega, äride vaateakendele seati rahvustegelaste portreed. Ärid ja bürood jäid suletuks, vabrikutes ja töökodades pandi töö seisma, koolitunnid jäeti ära. Hommikul toimusid tänujumalateenistused, kus loeti ette iseseisvusmanifest ja lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Keskpäeval kogunes rahvas linnades tänavate äärde paraadi vaatama ja selles osalema.

Kindlasti toimus sel esimesel korral paraad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis. Tõenäoliselt mujalgi, kus paiknes mõni rahvaväe üksus. Kuid paraadil ei marssinud kaugeltki ainult rahvaväelased, vaid ka kaitseliitlased, priitahtlikud pritsimehed, kooliõpilased ja seltsid – kõik oma lippude all ja paljud omaenda orkestri pillihelide saatel. Ka näiteks Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvas kogunes hommikul vallamaja juurde, et sammuda sealt ühise rongkäiguna lippude lehvides ja muusika kõlades kirikusse. Pärastlõunal peeti nii linnades kui ka maal (kooli-, seltsi- või vallamajades) pidulikke koosolekuid, kus kuulati kõnesid rahva ajaloolistest vabaduspüüetest ja iseseisvuse saamisloost ning nauditi kooride, orkestrite, näiteringide ja deklamaatorite esinemist.

Esimene iseseisvuspäev pani aluse traditsioonidele, mida järgiti – mõne lisandusega ja suurejoonelisemalt – edaspidigi ja millest nii mõnigi on püsinud tänini. Suurematest toonaste ja tänaste tavade erinevustest väärib esiletõstmist 24. veebruaril peetud paraadide ja rongkäikude rohkus. Sõjaeelses Eestis toimusid iga-aastased sõjaväeparaadid kõigis garnisonilinnades, s.t peale Tallinna ka enamikus maakonnakeskustes ja mitmes väiksemaski asulas. Ja ega nendeski linnades-alevites, kus kaitseväge polnud, paraad pidamata jäänud. Kaitseväelaste asemel andsid seal tooni kaitseliidu üksused (samuti naiskodukaitse, noored kotkad ja kodutütred), tuletõrjeühingud, Vabadussõja veteranid ja Vabadusristi kavalerid, koolid ja noorteühingud (skaudid, gaidid, noorsepad), kultuur-haridusseltsid ja majandusühistud.

Tavapärastele seltside ja koolide osalusega rongkäikudele andsid paraadliku ilme ennekõike kaitseliitlased ja tuletõrjujad – esimesed kui relvastatud kodukaitsjad ja teised kui uhketes vormides ja läikivates vaskkiivrites pilgupüüdjad. Nende roll oli seda määravam, et kui kaitseväge jätkus vaid suurematesse asulatesse, siis oma kaitseliitlased ja pritsimehed olid tingimata igal väiksemalgi alevil, kihelkonna- ja vallakeskusel. Tänu sellele ei olnud toona vaja otsustada, kas korraldada paraad Tallinnas, Narvas või Tartus, vaid need toimusid kõikjal.

Kui otsustada 1938. aastal ajalehtedes ilmunud sõnumite järgi, siis peeti 24. veebruaril vähemalt 21 paraadi: kõigis 11 maakonnalinnas (Haapsalus, Kuressaares, Paides, Petseris, Pärnus, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Valgas, Viljandis, Võrus), samuti Narvas ja Nõmmel ning mitmes väikelinnas (Elvas, Jõhvis, Otepääl, Tapal, Tõrvas, Türil) ja isegi mõnes alevikus (Värskas, Irboskas).

Mõistagi erineb tänapäev oluliselt kõnealusest ajast. Arvurikkamad olid nii kaitsevägi kui ka kaitseliit, rohkem leidus nii vabatahtlikke tuletõrjujaid kui ka kõikvõimalikke seltse ja ühinguid. Ka tollased vallad ja külad olid elujõulisemad ja rahvarohkemad – elas ju kaks kolmandikku rahvastikust maal. Kuid küsimus pole pelgalt arvudes. Inimeste kooskäimise ja ühistegemise tahe seisis tänasest kõrgemal. Paraadile minna – nii teisi vaatama kui ka ennast näitama – oli uhke ja hää ning eks sellest tuleneski paraadide rohkus.