Ajalooromaan on Eestis üks aktuaalsemaid kirjandusžanre. Ühelt poolt mängib see olulist rolli 20. sajandi keerulise ajaloo läbikirjutamisel. Teisalt ilmub üha rohkem uut tüüpi ajalookirjandust, mis ei jutusta enam üksnes eestlaste ajaloost. Ent kas selle kõrval tasuks meelde tuletada ka vanu ajaloolisi jutustusi ja neid veidi vanamoodsaid sõdalasi, kelle seiklused on ammu saanud noortekirjanduseks? Vahest üllatuslikultki võivad just nemad osutuda heaks teejuhiks ajaloomälu ja identiteedi juurde.

See tõdemus jäi kõlama ka 8.–9. märtsil Tallinna ülikoolis toimunud konverentsilt „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika”. On ju kirjanduses jutustatud lood mänginud võtmerolli Eesti ajaloo, selle kangelaste ja suursündmuste repertuaari kujundamisel. Tuntuimateks näideteks on muidugi Jüriöö (1343–43) ja Mahtra sõda (1858), mis ilma kahe Eduardi, Bornhöhe ja Vilde romaanideta oleksid meie ajaloos vaevalt nii olulisel kohal.

Kirjanduses loodud minevikupildid on terviklikumad, olulisemal kohal on tundmused ja tajud ning lugeja saab tegelastega kergemini samastuda. Samuti on lugusid märksa lihtsam ja odavam levitada kui näiteks monumente või ooperilavastusi. See on mänginud eriti suurt rolli selliste noorte rahvuste puhul nagu eestlased – 19. ja 20. sajandi vahetusel oli kirjandus eestlastele kõige kättesaadavam oma ajaloo loomise vahend.

Üheks väärt näiteks selle kohta, et kirjandus ei jutusta mitte üksnes muistsest ajast, vaid ka „ajaloo ajaloost”, on vabariigiaegsed viikingiromaanid: Karl August Hindrey „Urmas ja Merike” (1935–36) ning August Mälgu „Läänemere isandad” (1936).

Eesti viikingitega tutvust uuendades tasub kõigepealt meenutada, et vikerlaste lood ei sündinud sugugi tühjale kohale. Ajaloomälu suured kangelased, sündmused ja teemad kujunevad alati mitme meediumi koostöös: mida enam neid erinevates vormides – sõnas, pildis, etenduses jne – esitatakse, seda suurema tähenduse nad omandavad. Muistsete eestlaste kuulutamine viikingiteks seostubki esmajoones mitte ajalooliste allikatega, vaid tõsiasjaga, et viikingid olid 19. ja 20. sajandi vahetusel üleeuroopaline suurmood.

Eestis kodunesid viikingid kõigepealt kunstis. Praegusaja visuaalse ülekülluse taustal on selliste piltide mõju raskem hoomata, kuid seda tuleks pidada vägagi arvestatavaks. Kuna eesti kunstis on mineviku kangelasi ja sündmusi kujutatud väga vähe, siis omandab iga ajaloopilt veelgi suurema kaalu.

Hiljem aitasid pildid tuttava muinasmaailmaga siduda ka romaanid. Kuna hiljem ei ole algupäraseid illustratsioone kasutatud, siis kipub kergesti ununema, kui olulist osa nad on ajalookirjanduse puhul mänginud. Rikkalikult illustreeritud olid ka viikingiromaanid, nagu enamik toonasest ajalookirjandusest.

Siiski oli 1930. aastate teisel poolel viikingitele ette nähtud juba uus roll. Nimelt toimus toona eesti ajaloopoliitikas suur muutus. Varem oli eestlaste ajalugu kirjutatud ohvri, vallutatud ja orjastatud rahva vaatenurgast. Vabariigi lõpuaastatel aga sooviti kannatuslugu asendada võiduka ajalooga.

Viikingid peaksid selleks sobima ideaalselt: nende teod jäävad ristisõdade, kaotuste ja orjuse eelsesse aega ning nad seostuvad sõjakate ja mehelike kangelastega. Eesti ajalugu sisaldab Vabadussõja kõrval väga vähe võite. Kahtlemata võib ka kaotus olla kangelaslik: mõeldagu näiteks Kalevipoja või Tasuja peale. Ent kui Eesti ajaloo traditsioonilised sangarid võitlevad maa kaitsmise ja vabastamise eest, siis viikingid tungivad ise teistele rahvastele peale.
Kuid just tänu oma uudsusele toovad nad esile probleeme, mis kummitasid uue ajaloo loomist. Romaanid on täis vastuolusid. Heaks näiteks on eesti viikingite peamine sihtmärk. Et võidukad ajalood pajatavad just nimelt Sigtuna ründamisest 1187. aastal, tundub isegi liiga ilmne. Ehkki allikatest ei selgu, kes Sigtuna ründajad täpselt olid, on see ainuke suur eestlaste väljatung, mida rahvuslik ajalugu tunnistab. Pole ilmselt juhuslik, et sõjaretke etendab ka esimene eesti ooper, Evald Aava „Vikerlased” (1928).

Romaanide kaasajas mõjub Sigtuna ründamine siiski omalaadse paradoksina. Soov kuulutada Eesti Skandinaavia maaks ei pärine sugugi 1990. aastatest, vaid oli iseäranis mõjukas 1920.–30. aastatel. Ajalooliste seoste rõhutamiseks kasutati sageli kalleid vahendeid: restaureeriti mälestisi nagu Pirita klooster, rajati monumente jms.
Ometi ründavad eesti viikingid sedasama ajaloolist Põhjamaad, millega sooviti samastuda ja ühineda. Võiks ju väita, et ühtegi teist nõnda efektset sõjaretke pole lihtsalt saadaval. Siiski tasub nende motiive lähemalt uurida. „Läänemere isandates” ründab saarlaste vanem Sigtunat soovist otsida üles rootsi neiu, kes on ta armastuse ära põlanud. Samal põhjusel on ka tema kaaslased varmad retkele kaasa tulema: neidki vaevab alaväärsus, mida neis on tekitanud see uhke kaubalinn ja selle elanikud, kes peavad eestlasi barbariteks. Linn põletatakse maatasa ja surma saab ka uhke neidis.

Mõlemad kujutasid endast ohtu eesti kangelase staatusele – ning mõlemale tehakse vägivaldne lõpp. See peaks justkui taastama peategelaste üleoleku nii meeste, sõdalaste kui ka eestlastena. Kummatigi näivad eesti viikingid, kui nad viimaks piltidelt maha astuvad ja kõnelema hakkavad, uues „mere isanda” rollis üpris ebakindlad. Ärev on ka suhe rootslastega – ajaloolised partnerid ei ole sugugi nii võrdväärsed, nagu väitsid kaasaegsed peokõned ja mälestusmärgid. Niisiis toob sageli just kirjandus ilmsiks ajaloo keerukuse.

Võiduka ajaloo loomise katkestasid sõda ja Nõukogude aeg. Praeguses ajaloopoliitikas viikingid enam vaevalt osalevad – kangelasi otsitakse nüüd juba mujalt. Samuti on viikingite mälestamine kolinud teistesse žanritesse, seostudes ennekõike ajaloo taaskehastamisega. Kummatigi on mitmed romaanide võtmeküsimused aktuaalsed ka praegu: olgu selleks siis toimetulek kolonialismi, orjuse ja alanduse pärandiga – või ülepea ajalooga, mille sõnum on rajatud ohvriks olemisele. Samavõrd päevakohane võiks olla ka nendes teostes peituv õpetlik iva: ajaloos peituvaid paineid ei saa lihtsalt asendada uue, parema looga, vaid nendega tuleb tegeleda