Sõjaline paraad ja suvise pööripäeva tähistamine on üdini iidsed kombed, mille juured ulatuvad palju kaugemale ajalukku kui kirjasõna. Küllap peeti esimesed paraadid koopasuu ees, kus hõimupealikule näidati uhkusega naaberkoopas rapsitud päid ja röövitud naisi.

Roomlased arendasid paraadist orkestreeritud rahvapeo kunsti, valitsusele olulise PR-instrumendi, millega saab leevendada kaotusvalu, sest iga võidu jaoks on keegi pidanud end ohverdama. Ohverdamine on olnud ka jaanitulede algne tähendus. Aga mida me siis tähistame, kui me tähistame võidupüha? Keda me võitsime ja mida me võitsime? Mille eest andsid elu noored eesti mehed Lätis Cēsise linna all 19.–23. juunil 1919?

Võidupüha märgib Eesti vägede võitu baltisaksa vägede üle niinimetatud Landeswehri sõjas. See relvakonflikt – üks peatükk Vabadussõjas – vältas kuu aega ja olemuslikult oli see paraku sõda loomulike liitlaste vahel. Selle võiduga ei saavutanud tärkav vabariik mingit poliitilist ega sõjalist kasu. Veel enam, see oli vale sõda, mida poleks pidanud olema ja see oleks olnud kergesti välditav.

Kahetsusväärse sõja ainsaks lohutuseks võime öelda, et info liikus toona halvasti ja kogu Euroopas oli suur segadus. Aga seda jääb vist väheks. Saksa soost väeosad Lätis mitte ainult ei kujutanud Eesti iseseisvusele mitte mingit ohtu, vaid aitasid senise Läti vabastamise kampaaniaga selle teostumisele kaasa. Edasine oleks võinud olla „tavaline” Liivimaal peetud sõda – sakslased ja eestlased koos idast tuleva ohu vastu võitlemas –, aga sellest sai häbiväärne verevalamine, mille vaid Entente suutis lõpuks maha rahustada. Lahingutegevus ei saanud alguse mitte objektiivsest leppimatust vastuolust, eluliselt olulise strateegilise eesmärgi saavutamisest, vaid... mõlema poole kärsitusest, umbusust, eelarvamustest. Võib-olla isegi jonnakusest ja isiklikest ambitsioonidest. Mõlemal poolel oli sellest sõjast ainult kaotada ja nad kaotasidki.

Kogu asja eellugu

Milline oli eellugu? Kommunistlik Venemaa alustas 1918 novembris pealetungi endise impeeriumi aladele, tiivustatud vene šovinismist ja bolševismi ideaalidest. Eesti aladelt olid nad Entente’i ja põhjala vabatahtlike abiga järgmise aasta suve alguseks välja tõrjutud. Lätis tegi sama baltisaksa maakaitsevägi (Landeswehr) ja riigisaksa vabatahtlikud, ent läti rahva seas oli kommunistlik meelestatus palju suurem ning poliitiline olukord ebastabiilsem. Baltisakslaste püüdlus oli kaitsta kodumaad venelaste eest ning leida mingi võimalus oma rahvakillu identiteedi, kultuuri ja ka maaomandi säilimiseks.

Kui baltisaksa vanamoodne tiib unistaski mingist sakslaste juhitavast riiklikust moodustisest Liivimaal, siis oli seda võimalik teha ainult paberil. Ilma Entente’i toetuseta poleks seda sündinud ja Entente toetas uusi rahvusriike. Niisiis oli 1919 mai Eesti lõpuks punastest vabastatud, võitlus jätkus Lätis. Põlisvaenlane, kes sedakorda kandis bolševismi lippu, oli saanud valusaid hoope, ent polnud veel alla andnud. Selle asemel et koonduda ja ühistegevus läbi arutada, pöörasid eestlased ja sakslased aga tülli.

Eesti rahvavägi koos Läti üksustega tungis Põhja-Lätisse, et tagalat kindlustada. Landeswehr oli vabastanud Riia ja marssis edasi, samuti punaseid jälitades. 2. juunil nad kohtusid, eestlased ja sakslased. Nad ei hakanud püsse laskma, vaid istusid maha, et arutada, mida nüüd edasi teha. Landeswehri seljataga oli venelastest vabastatud maa, kuhu nad ei näinud otsest põhjust eestlasi lasta. Eestlased aga nõudsid täielikult ühe raudteeharu enda kätte andmist, nii olla parem venelasega edasi sõdida. Sakslased vastasid nõudega, et eestlased tõmbuksid Läti ja Eesti keelepiirile ja lõunas saavad nad ise hakkama.

Entente’i esindajad üritasid leida kompromissi. Kõiki neid läbirääkimisi pidasid sõjaväelased, mitte diplomaadid, ja lõpuks otsustati kõige käepärasema lahenduse kasuks. Kõnelema hakkasid kahurid. Jah, muidugi oli saksaviha toonases Eestis fakt, kibelus parunitele lõuahaak anda oli suur. Samas pole põhjust ühe teise fakti ees silmi sulgeda: selle avantüürsõja hinnaks oleks võinud olla Eesti vabadus. Küsimused, mis meid täna võiks vaevata, on, kas see sõda oli tingitud paari väejuhi kogemata sündinud eksitusest, rahvusromantilisest jonnakusest või isiklikest ambitsioonidest.

Küll ei ole mingit põhjust kahelda Eesti väeosade moraalis ja elaanis. Sakslaste vastu sõditi innukalt, isegi vaimustusega, et kätte maksta 700-aastase orjapõlve eest. See toona veel üsna noor müüt hakkas just pärast Cēsise võitu oma tõelist elu elama.

Mida tähistada?

Asjaolusid, mis tarbetu verevalamiseni viisid, on tõlgendatud erinevalt. Baltisaksa päritolu uurija Berend von Nottbeck näeb rohkemat süüd Landeswehri juhatuses ja nimetab sõda baltisaksa pattulangemiseks. Eesti ajaloolane Ago Pajur peab Tuna lehekülgedel konflikti puhkemise suuremaks põhjustaks Eesti sõjaväelist juhtkonda, eestkätt kindral Laidoneri. Ka tõdeb Pajur, et see sõda oli ajalooliselt vähetähtis, poliitiliselt kahetsusväärne ja sõjaliselt kahjulik intsident rahvusvahelises kommunismivastases võitluses.

Millist võitu peaksime tähistama? Küllap peaks seda küsima nende käest, kes lasid 1934. aastal selle riiklikuks tähtpäevaks kuulutada. Üks nendest oli muide Johannes Laidoner ise. Ja tuletame meelde, et vaid paar kuud enne esimese võidupüha tähistamist 1934 olid samad mehed toimetanud riigipöörde ja seadnud sisse „vaikiva ajastu”.

Riiklik sunniaparaat mobiliseeriti sisepoliitilise vastase, vabadussõjalaste liidu ehk vapside hävitamiseks. Uus tähtpäev võidupüha kehtestati selgelt poliitilistel kaalutlustel. See oli aeg, millal müüt Landeswehri sõja vajadusest valmistati ja poleeriti, ning see pidi tähelepanu kõrvale juhtima riigivõimu võõrandumisest rahvast.

Ma ei taha kuidagi vähendada Laidoneri teeneid omariikluse sünni juures ja võitluses vene kommunismi vastu, ent ei saa unustada, et 1934. aastaks oli kindral juba üsna pikalt poliitikas olnud. Juba toona pidi kaine pilguga ajalukku vaadates selge olema, kuivõrd ohtlikuks oleks võinud kõrvalepõige baltisakslastega kujuneda, kui punased oleks taibanud seda paremini ära kasutada. Vägisi jääb mulje, et võidupüha sisseseadmisega taheti sõja lansseerinud poliitikuid puhtaks pesta.

Landeswehri sõda pole kunagi olnud midagi orgaaniliselt hädavajalikku, vaid paremal juhul eksitusest, halvemal juhul sõjapealike saamatusest tingitud konflikt. Kasu oli sellest vaid ehk Eesti vägede võitlusvaimu tõstmiseks – me suutsime sakslasi lahingus lüüa! Ent kas 400 inimelu pole selleks liiga suur ohver?

See polnud esimene kord, kui suvist pööripäeva kasutati ära poliitilistel eesmärkidel. Nii nagu kirik sättis kunagi usupühad rahvakalendri järgi sobivatele kuupäevadele, sätiti ka võidupüha just parajale päevale. Vabadussõjast leiaks me tegelikult võidupühana tähistamiseks olulisemaid ja pöördelisema tähtsusega kuupäevi. Näiteks: 14. jaanuar – Tartu vabastamine, 31. jaanuar – Paju lahing või 26. mai – Pihkva vallutamine.

Suviseks pööripäevaks olime ohvreid toonud juba tuhandeid aastaid. Me oleme tulekultuse rahvas. Karmis põhjalas tähendab tuli elu. Rahvapärimuses leiame erisuguseid ohvreid, mida jaanitulede ajal on toodud, sest ohverdamine annab kestvust ja väge. Tehkem siis jaanituld ja mälestagem neid, kes Cēsise all oma elu andsid. Kindlalt teame vaid seda, et need noored eestlased end juunipäevadel ohverdasid, uskudes ise siiralt, et kaitsevad Eesti vabadust.

Indrek Hargla on alates juunist Eesti Päevalehe uus kolumnist.