Sensatsioon, sensatsioon! Avalikkust on järjestikku vapustanud mitu jaburat sündmust, mis pole ehk küll nihutanud kunsti piire, aga on igatahes uuesti üles kütnud küsimused kunsti tähenduse, rolli ja väärtuse kohta. Septembri alguses virutati näitusel „MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!” eksponeeritud Jaan Toomiku kurikuulsast installatsioonist „15. mai – 1. juuni 1992” purk junniga ja tekitati sellega kunstiteosele korvamatut kahju. Septembri lõpul pani Mart Sanderi galerii eesti kunstnike originaalloomingu pähe müüki netioksjonilt võileivahinna eest omandatud no-name-maale, võltsides neile tuntud eesti kunstnike signatuure, täiendades pilte paari iseloomuliku detailiga ja mõeldes neile välja fiktiivseid sünnilugusid. Loomulikult tõusis hind sealjuures kümneid kordi.

Need kurioossed juhtumid toovad karnevalilikul moel esile põhjapaneva probleemi: mida üldse keegi tänapäeval kunstiks peab?

Läbi aegade on kunstniku roll muutunud: antiikajal oli ta tubli käsitööline ja dekoraator, keskajal jumala sõnumi tõlkija pööblile mõistetavasse piltide keelde, renessansiajast peale klassitsismini välja on ta eelkõige olnud füüsilisest isikust ettevõtja, ülikute ja kirikute tellimuste teenindaja, romantismiajal erakordse geeniuse kandja, modernismiajal leiutaja ja eksperimentaator, nüüdisajal aga ühiskonna ja inimmeele hämaraimate sopistuste kaardistaja, provokaator, analüütik ja filosoof.

Tänapäeva kunstnikult võiks oodata ellu sekkumist („Tuleb muuta elu”, Arthur Rimbaud), esteetika ja ühiskonna vaheliste piiride murdmist. Suurte ja murdmatute institutsioonide naeruvääristamist, nagu teevad oma aktsioonidega Vene rühmitused Pussy Riot ja Voina, sotsiaalsete tabude ja müütide lahtimurdmist, nagu meie enda Kristina Norman oma kuldsõduri projektiga, mugavnenud kodanlaste hammustamist, nagu kurjaks koeraks kehastunud Oleg Kulik otse europarlamendi väravas. Säärane kunst on küll hulljulge ja novaatorlik ning saavutab suurt kõlapinda, aga kahjuks riskib sellega, et teenib ära konservatiivse meelelaadiga tavalise kodaniku meelepaha. Kunstnikelt nõutakse patukahetsust, võimudelt näituste ärakeelamist, fondidelt aga sedasorti kunstnike poputamise kohest lõpetamist. Veelgi enam, kõva käega juhitud riikides ähvardavad kunstnikke reaalsed repressioonid: peksaandmine, trahvid, vangistused. Radikaalse kunsti tagakiusamist saadab vaikiva enamuse heakskiitev mõmin. Ka Jaan Toomiku kurikuulus junni-installatsioon kütab endiselt kirgi, „purkisittumine” on rahva hulgas muutunud otsingulisi kunstisuundumusi kokkuvõtvaks, negatiivse konnotatsiooniga katusmõisteks. Kunstnikud aga saavad end lohutada tõigaga, et tänapäeva kunstioksjoneil biljoneid maksva impressionistide vanaisa Claude Monet loomingut üritati omal ajal näitusesaalis vihmavarjudega puruks torgata.

Kunst sobigu elutoaga Mida aga moodsasse kunsti umbusuga suhtuv indiviid kunstilt ootab? Netifoorumites esinevatest mõttekäikudest võib välja lugeda, et kunsti ülesanne on eelkõige pakkuda esteetilisi elamusi. Üldsuse ilumeelt rahuldavad näiteks impressionistlikud maastikuvaated ja külluslikud natüürmordid, Pallase häbitud muusad, soovitavalt aktidena, mõtlikud toomkiriku varemed hommikuudus, käharad küpressid Toscana nõlvadel või Pariisi katused vihmas. Tõelist ilu nähakse selles, mida üldise konsensuse korras otsustatakse pidada ilusaks. Kui omaenda ilumeelt ei saa usaldada, siis ütlevad eksperdid ette, mis on tõeline kunst, mis aga imal kitš.

Levivad stereotüübid, et kogu tänapäeva kunst olevat kole, rõve ja arusaamatu ning tõeliselt väärtuslik eesti kunst lõppes Pallase koolkonnaga. Kuldaeg jääb sajandi taha, kui ruulisid Johann Köler, Amandus Adamson, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Aga ka 1930-ndad, Ado Vabbe aktid ja Wiiralti rahulikum periood, ning häda pärast käravad isegi stalinistlikud 1950-ndad, Johannes Võerahansu ja Elmar Kits. Hea küll, Jüri Arrak, Valdur Ohakas, Olev Subbi ja Epp Maria Kokamägi pääsevad veel üle künnise. Kvalifitseeruvad ka Navitrolla sürrealistlikud elukad ja Karmini vahvad skulptuurid. Kunst olgu dekoratiivne. Ta peab harmoneeruma elutoa sisustusega ja sobima kaminasimsi mõõtmetega, hea kunst ei tohiks häirida mitte kuskil mitte kedagi. Seleta siis 80-aastasele vanatädile, et elutoa seina trooniv mustas hauas lebav poolkõdunenud alasti hermafrodiit on maineka kunstniku hinnaline teos, mitte vanainimese surnuks ehmatamiseks ja päranduse kättesaamiseks mõeldud kurikaval relv.

Peale esteetilise funktsiooni on kunsti puhul oluline sellesse paigutatud energia, selle tegemiseks kulutatud aeg ja materjal. Nii materjalid kui ka tehnikad paigutuvad hierarhiliselt: marmorskulptuur on väärtuslikum kui puukuju, õlimaal uhkem kui graafiline leht, mis omakorda seljatab söevisandi.

Peale selle määrab kunstiteose väärtuse see, kuivõrd kiirgab temast ainukordsuse aurat. „Isegi kõige täiuslikum kunstiteose reproduktsioon ei suuda asendada üht kunstiteose elementi – selle ilmumist ajas ja ruumis, selle unikaalset sünnihetke. Autentne teos on tunnistus ajaloolises mõttes, see tunnistus toetub aurale,” kirjutab Walter Benjamin oma kuulsas essees „Kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul”. Teisisõnu, soetades enesele mõne tuntud ajaloolise kunstniku tuntud teose, omandad sa eksklusiivse õiguse tükikesele kunstiajaloole. Turumajanduse kõikehõlmavates tingimustes on kunst muutunud materiaalse väärtuse ekvivalendiks nagu kuld, väärtpaberid või kinnisvara. Mõttekamaks hoiustamiskohaks kui pank, sest kunstiteoseid ei pure inflatsioon. Kunstikogu on sotsiaalse positsiooni atribuut – rikkuse, võimu ja kompetentsi väljendaja. Kunsti saab investeerida, kunstiga saab spekuleerida. Kuna tänapäeva kunsti väärtus pole veel paika loksunud, eelistab isegi riskikapitalist vana-kooli-kraami: klassitsiste, impressioniste, kubiste, foviste, isegi 1960-ndate popkunsti meistreid.

Õhu najal seisev kunstiäri

Kunstiteose tegeliku väärtuse paneb loomulikult paika nõudmise ja pakkumise vahekord. Dokumentaalfilmis maailma suurimast hevibändist Metallicast on episood, kus trummimees Lars Ulrich otsustab oma aukartustäratava maalikogu maha müüa. Põhjuseks altruistlik soov inimkonnale head teha, lastes igaühel neist imelistest maalidest osa saada. Tegelik ajend aga paljastub rõõmurõkatustes, millega Ulrich elab kunstioksjonil kaasa hindade miljonitesse kerkimisele. Omal ajal soodsalt omandatud teoste väärtus on vahepeal mitmekordistunud ja hinnateadlik rokimees haistab lihtsalt soodsat hetkeseisu kaunis kunst füüriks keerata. Mõnikord oskab kunstiturul hästi orienteeruv kunstnik ise oma väärtust kergitada. Mark Kalev Kostabi on 1990-ndate alguses tunnistanud, et tõstab aeg-ajalt ise oma toodangu hinda, kompamaks lage, kui väärtuslikuks üldsus tema loomingut hindab. Raul Meel lükkas tagasi Õpetajate maja pakkumise nende galeriis oma näitus korraldada. Sedavõrd marginaalses galeriis oma kunsti eksponeerimine tõmbaks ta maine alla ja see pudendaks ka kunstiteoste hinda.

Kunstniku nimi on nagu kaubamärk, mille puhul teinekord ei loe mitte toote sisu, vaid maine. Puhas usk. Usk ülimuslikkusse, absoluudi olemasolusse. Maineka kunstniku kui tahes suvalise teose soetamisega kaasneb õnnetunne, et oled osa saanud selle nime väärtusest ja prestiižist. Snoob eelistab kalleid Apple’i tooteid oluliselt soodsamale Samsungile, olgugi et kõik maailma vidinad pannakse kokku sarnastel Hiina koosteliinidel. Enesest lugupidav härrasmees ei istu arvatavasti isegi relva ähvardusel rahvaautosse Hyundaisse, olgugi et see osutub oluliselt töökindlamaks kui sigakallis mersu. Filmis „Picasso seiklused” näeme iseloomulikku stseeni, kus vananev kunstnik dekoreerib robotlikult taldrikuid: igale nõule kähku paar jutti ja initsiaal – kokku kaks sekundit. Maailma kunstiturg kubiseb kümnetest tuhandetest Picasso sigaretipakile tehtud kritseldustest ja poolikutest sketšidest, aga nõudlus ei lakka ja hind pressib järjest ülespoole.

Nüüd aga sekkub mängu Mart Sanderi galerii, kes paljastab oma väikese pettusega süsteemi palju suurema pettuse. Kas teos, mida ilmestab tuntud kunstniku allkiri, on mitukümmend korda kallim kui sama teos ilma signatuurita? Kas tundmatu kunstniku teos, mida annab segi ajada mõne maineka kunstniku loominguga, on sellepärast väärtusetu, et temal puudub õilistav Meistri Käe Jälg? Kas meie kunstikogujad ja metseene huvitab tõesti ainult nimi? Kas peale spekulatiivse väärtuse, st turuhinna on kunstil üldse tegelik väärtus? Või on selle taga paljalt irratsionaalne usk – usk millegi tõsikindlusse, usk sümboolsesse kapitali, usk, et asjade kokkuleppeline väärtus on ka nende tegelik väärtus. Usk absoluudi olemasolusse. See mahhinatsioon tõi ilmsiks tõsiasja, mida me salamahti oleme niigi teadnud: kogu süsteem on ehitatud õhule.

Kunsti DNA-proovid

Tundmatu, kes varastas purgi Toomiku junniga, sooritas tahtmatult veelgi radikaalsema kunstiakti. Kui skandaalne vene kunstnik Aleksandr Brenner käib mööda maailma galeriisid ja sodib tuntud klassikute teoseid, protestides niiviisi kunstimaailma kaubastumise vastu, siis Tartu kunstivaras lõi näpud taha ühiskonnas niigi vihatud moodsa kunsti klassikale. Eeldusel, et varga näol pole just tegemist solvatud maitsemeelega maksumaksjate esindajaga, võiks oletada kavalat semiootilist eksperimenti. Kas originaali järgi rekonstrueeritud junnipurk on sama väärtuslik kui originaal või puudub sellel Walter Benjamini kirjeldatud unikaalne aura? Kas kunstniku seedetrakt võib asendada tema käe jälge, andes teosele reaalse rahas mõõdetava väärtuse? Kas Jaan Toomiku kuulus junn on sama kaalukategooria tegija kui Kylie Minogue’i kuulus perse, mis on kindlustatud 5 miljonile dollarile? Kas moodne kunst hakkab saama klassikaks, millega oksjoneil kaubelda? Kas tuleviku kunstispetsialistid võtavad kuivanud fekaalidelt DNA-proove, tuvastamaks, kas tegemist on originaali või võltsinguga? Lõpuks, kas sitt ja raha on üks ja seesama substants, nagu freudistlikus sümboolikas, ja kui looming on anaalset teed kaudu väljutamine, siis kas (kunsti)kogumine on sama kanalit pidi sisestamine? Palju küsimusi ja vähe vastuseid – puhas kunst.

Andres Maimik, kolumnist