-Õiguskantsler Indrek Teder rääkis täna riigikogus, et praegune apteekide rajamise ja laiendamise süsteem töötab praktikas vastu apteegiteenuse kättesaadavusele. Kas nõustute õiguskantsleriga?

Sellega ei saa nõustuda. Kui kõnealune piirang 2005. aastal kehtestati (keeld rajada uut apteeki asulasse, kus on neid rohkem kui üks 3000 inimese kohta - toim), siis ei olnud ootuseks see, et muudatuse tagajärjel tekiks maale tohutult palju apteeke, vaid see, et olemasolevate kinnipanekut ära hoida ehk tagada see, mis oli alles jäänud ja seda eesmärki on antud piirang ka täitnud.

Maapiirkondade apteekide sulgemine lõppes selle piirangu kehtestamisega järsult. Kui vaadata statistikat, siis linnades on viimasel ajal isegi rohkem apteeke kinni läinud kui maal.

-Kui käeulatuses on praegu apteegirohud väikese maakoha elaniku jaoks?

Loomulikult peaks maal olema rohkem apteeke, kuid ma tahaks teada, kes neid sinna tegema läheb. Praegu on maapiirkondades ilma apteegita umbes 50 perearstipraksist, kus on varem apteegid olnud. Apteeki saab pidada siis, kui on vähemalt kuskil 2000 inimest teenindada.
Ükski apteegikett ei tunne erilist huvi väikestesse maapiirkondadesse laienemise vastu. Kõik olemasolevad väiksemad apteegid on proviisorite omad.

-Kas on mingit head lahendust, kuidas väiksemates asulates apteek siiski elus hoida?

Kõige odavam lahendus ongi seesama piirang. Kui see jääb pidama, siis tõenäoliselt massilist maa-apteekide sulgemist ei tule. Kui küsida, et miks maalt üldse ära minnakse, siis vastus peitub selles, et linnas on proviisori palk kaks korda suurem kui maal. Kui see piirang peab, siis ei ole seda tööjõu äravoolu maalt karta. Siis säilivad ka proviisorite apteegid ja ei tule sajaprotsendilist ketistumist.

Praegu on kuskil 2/3 apteekidest Eestis on ketistunud. Proviisorite apteeke on vähem ja need asuvad peamiselt maal.

-Kas apteekide ketistumine on kliendi jaoks hea või halb?

Pealiskaudselt vaadates pole suurt vahet, kas astud sisse ketiapteeki või proviisori omasse, sest ravimi saab seal ikka kätte. Kui asjasse süveneda, siis tuleb näha, et proviisioritele kuuluvad apteegid on Eesti väikeettevõtjad ja neid tuleks kaitsta. Ketid kuuluvad kõik mõnele välismaa kontsernile. Kui kett teenib kasumit, siis see läheb Eestist välja. Miks me peaks toitma välisettevõtjat ja miks me ei kaitse oma väikettevõtjaid?

Sisuline vahe on veel selles, et proviisorite apteekides lähtutakse üldjuhul eelkõige patsientide huvidest ja kutse-eetikast, kasum on teisel kohal. Ketiapteekide omanikud ei ole proviisorid, nad on ärimehed ja neil on need põhimõtted pigem vastupidi.

-Uute apteekide rajamise protsessi ei peaks seega kergemaks muutma?

Linnades on neid apteeke niigi juba liiga palju. Kui Euroopas keskmiselt on umbes 5000 inimest ühe apteeki kohta, siis meil tuleb keskmiselt kuskil 2800 ühe apteegi kohta. See ei võimalda apteekidel tegelikult hästi ära elada.

Eestis on ravimite juurdehindlus riiklikult reguleeritud. Kui riik reguleerib juurdehindlust, siis peab ta reguleerima ka nende apteekide arvu, kes sellega summaga hakkama peavad saama.

Kui see piirang ära võtta, siis hakkab apteeke tulema massiliselt juurde ja eelkõige linnadesse. Suured ketid tunnevad praegu, et neid on ahistatud, sest nad ei ole saanud tööle panna nii palju apteeke kui nad tahaksid. Neil kõigil on taga veel ka hulgimüügifirmad. Kui tulevad uued ketiapteegid, siis hakkavad pankrotti minema proviisorite apteegid, sest ei suudeta hinnasurvele vastu panna.

Lisaks on veel see aspekt, et kui on apteeke palju, siis ei suuda nad hoida vajalikus koguses ravimeid endal laos. Siis hakkab olema nii, et apteeker ütleb, et tellin teile ravimi homseks või ülehomseks. Selle kõigega apteegiteenuse kvaliteet langeb.

-Kas hõredalt asustatud maapiirkondades ei võiks käima panna rändapteeki, mis sõidaks ringi nagu kauplusauto?

Oleme sellele mõelnud küll, kuid asi on selles, et rändapteegis peaks olema tagatud kõik samad ravimite hoiustamise tingimused nagu tavalises apteegis. Apteekidele on väga ranged tingimused, näiteks millise temperatuuri juures teatud ravimeid hoida. Kas bussis on võimalik tekitada samasugused tingimused nagu on tavalises apteegis?

Rändapteegi puhul kannataks kindlasti ka nomenklatuur, sest sellist nimekirja ravimeid, nagu täismahus apteegis on, pole võimalik bussi panna. Ilmselt tekiks ka olukord, kus klient on sundviskes, kus tuleb näiteks osta see amlodipiinil põhinev ravim, mis parasjagu rändapteegil kaasas on, mitte seda, mida ta võib-olla tegelikult tahaks. Amlodipiini toimeainena kasutavaid ravimeid on Eesti saada 14 erinevat sorti. Apteegibussis pole lihtsalt võimalik tagada suurt valikuvabadust.

Apteekritega oleme mõeldnud, et pigem oleks mõistlik tekitada hõredalt asustatud piirkondades valla buss, mis viib inimesed vallakeskusesse apteeki. See on ehk mõistlikum kui panna üks apteegibuss kõigi juures eraldi käima. Oleks näiteks üks kindel nädalapäev, kus vallabuss teeb selle apteegiringi ja viiks abivajajad vallakeskusesse, kus on korralik apteek. Sellise bussi käimapanekut võiks toetada riik.