Aga raske on neist arvudest rõõmu tunda, kui Soome keskmine töötunni hind oli 2011. aasta andmeil 40 eurot, aga Eestis ainult 10,8 eurot. Masendav, armetu…

Pidage hoogu. Kes arvab, et inimpõlv on selle vahe tasategemiseks häbematult pikk aeg, väärib valitsejaks just nimelt Andrus Ansipit tema 2007. aasta valimisloosungiga viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka või Edgar Savisaart, kes samade valimiste eel hullutas valijaid eesmärgiga tõsta Eesti keskmine palk järgmise nelja aastaga 25 000 kroonini. Need lubadused sobisid toonase ajastu vaimuga – kõik on võimalik! – hästi kokku. Kuidas eufooriaajastu lõppes, peaksime me kõik hästi mäletama. Maailmamajandus ei soosi nüüd uusi ülepaisutatud ootusi, aga ehk saab needsamad unistused ellu viia tulusid ümber jaotades – teistmoodi maksustades, solidaarsemad olles?

Eesti ettevõtete kogukasum oli 2010. aastal 1,8 miljardit eurot ja eufoorilisel 2007. aastal 2,8 miljardit eurot. Isegi kui kogu ettevõtete kasum hoopis töötajate palkadeks maksta, annab see 2007. aasta kasumit aluseks võttes iga töötaja kohta – hõivatuid oli Eestis suvise seisuga 624 000 – juurde u 370 eurot kuus (miinus tulu- ja sotsiaalmaks). See oleks paljude inimeste jaoks suur summa, aga jätaks Eesti palgataseme ikkagi Soome omast kaugele. Pealegi ei pea olema majandusteadlane mõistmaks, et ettevõtjatelt ei saa kogu kasumit ära võtta, kui me tahame, et siin riigis keegi ikka ettevõtlusega tegeleda tahaks. Kõne alla võiks ehk tulla sellest maksimaalselt veerandi ettevõtte tulumaksuga äravõtmine.

Teine sageli soovitatav rahva elujärje parandamise allikas on valitsemiskulud – riigikogu palgad ja muu säärane. Selle allika võimalikust mastaabist annab aimu tõsiasi, et näiteks riigikogu kantselei 2013. aasta eelarveks on kavandatud 22 miljonit eurot ja selle laialijagamine tähendaks ainult 36 eurot iga hõivatud inimese kohta.

See jutt ei tähenda, et ei tohiks mõelda tulude suuremale ümberjaotamisele ning oleks sobimatu nõuda jõukatelt sügavamat solidaarsust ja riigijuhtidelt targemat valitsemist. Kuid ühtlasi peab endale teadvustama, et isegi kui rakendada ümberjaotamist bolševistlikul määral, ei viska see meie palkasid paari aastaga Soome tasemele. Sinna jõudmine nõuab igal juhul vähemalt paari aastakümmet. Nõudkem paremat palka, aga jäägem sealjuures realistideks.