Hiljuti lugesin Marit Raami artiklit „Mees lastehaiglas?! Ainult akna kaudu” (EPL 26.2). Tore, et autor tõstatas selle probleemi ja kirjeldas oma kogemust. Otsustasin teemat jätkata, sest artiklist jäi mulje, nagu oleks isade haiglasse lapse juurde pääsemine ainult Eesti probleem.

Kurioosne, et sellesse, mis on loomulik ja inimlik, suhtutakse tihti kui teisejärgulisse probleemi. Sageli kulub aastakümneid, enne kui meie ellu juurdub loomulike ja inimlike vajaduste arvestamine.

Vahet peab tegema ema ja isa viibimisel sünnitusmajas ning nende viibimisel lastehaigla intensiivravi ja eriosakondades.