Veel kuu aega tagasi arutlesid nii ametnikud kui ka sportlased aga tõsimeeli, et kui kergejõustiklasi Rio de Janeirosse ei lasta, siis tuleb boikottida kogu olümpiat. Kui aga selgus tõsiasi, et täiesti reaalselt võidakse boikoti asemel kogu Vene koondis hoopis kõrvale jätta, muutus toon järsult. Kõrvale jäid senised boikotiähvardused ja süüdistused, et lääs ning eriti USA russofoobid on Venemaa kõrvalejätmiseks vandenõu sõlminud. Selle asemel hakkasid lendama lubadused karistada riikliku dopingusüsteemi ülesehitamises süüdi olevaid ametnikke või keda tahes. Nüüd hakkavad rahvusvahelised alaliidud lahendama küsimust, kes saab Venemaalt olümpiale sõita. Tuleb välja, et mingid tundmatud välismaised spordiametnikud hakkavad arutama, kes venemaalastest saab Rio de Janeiros olümpialipu all üles astuda. Suuremat alandust riigile, kes on teinud „suveräänsusest” oma uue ikooni, on raske ette kujutada.

Olukord on mõistagi kurb ja puhastele sportlastele võib kaasa tunda. Ent harilikele venelastele kõlavad põhilistena kaks küsimust: kes on süüdi ja mida teha? Peamine on see: miks karistatakse dopingu eest meid, kui seda tarvitab suur hulk sportlasi väga eri riikidest?

Viimasele küsimusele on vastus täiesti lihtne: venelasi karistatakse seetõttu, et kogu läänemaailm on Venemaa vastu. Nii selgitavad föderaalsetel telekanalitel kõik politoloogid ja kommentaatorid. Kui omal ajal kirjutas Fjodor Dostojevski, et vene rahvale maailmas on kõige olulisem õiglus, siis praegusel juhul on see muundunud arusaamaks: dopingut teevad kõik, aga olümpialt jäetakse kõrvale ainult meid.

Kogu arvamuslugu saad lugeda homsest Eesti Päevalehest.