Edgar Savisaare asemele Keskerakonna etteotsa tõusnud Jüri Ratas üritab meelitada väga aktiivselt venekeelset valijat ning kodakondsuse-teemaline retoorika pole sugugi esimene katse: uus valitsus jätkab katsetustega vene õppekeelega gümnaasiumide peal (mida teoorias ei tohiks üldse ollagi, kuna igas Eesti keskkoolis on ametlikult 60% ulatuses eestikeelne õpe), peaminister salvestab venekeelse jõulutervituse, mis tele-eetrisse siiski ei jõua.

Eespool mainitud peaministri tegemised ei maksa midagi – erinevalt näiteks töökohtade loomisest Ida-Virumaale või sotsiaalkaitse tõhustamisest –, kuid toovad odavat populaarsust venekeelsete valijate seas. Seda enam, et Savisaare järel selles rühmas populaarsusest teine poliitik Yana Toom ei ole europarlamendi liikmena Eesti venekeelses meedias enam sama nähtav kui varem. Samas, kohalike valimisteni on jäänud natuke üle poole aasta.

Määratlemata kodakondsus on Eestiga võrreldes veelgi levinum Lätis: kui meil on vastav näitaja 6,1%, siis lõunanaabrite juures koguni 11,8% elanikkonnast.

Huvitavam on aga venekeelsete organiseerumine ja enda õiguste eest seismine. Eestis leidis suurim kodakondsuspoliitikast ajendatud aktiivsus aset 1993. aastal Kirde-Eesti autonoomia referendumi näol ning pärast seda polnud kohalikud etnilised erakonnad kuigi edukad. Läti Seimis istusid aga stalinistlike väljaütlemistega ZaPTšEL’i liikmed koguni 2010. aastani.

Oluline pingete maandaja on asjaolu, et Eestis saavad määratlemata kodakondsusega isikud kohalikel valimistel hääletada, Lätis aga mitte.

Oma hiljutises raamatus “Beyond Crimea” kirjutab üks juhtivaid Venemaa mõjupoliitika eksperte Agnia Grigas Kremli kaasmaalaspoliitikast. Grigase järgi on sel seitse etappi: nn pehme võim, humanitaarpoliitika, kaasmaalaspoliitika, infotegevus, passide jagamine, kaitsmine ja lõpuks annekteerimine.

Venemaa konsulaarametnikud on olnud küllaltki edukad Vene passide jagamisel Eestis ning viimase kümnendi sündmustest Gruusias ja Ukrainas teame hästi, et kaasmaalaste kaitsmise argument võib teenida kergesti Venemaa sõjalise agressiooni huve.

Samas näitab Grigas ilmekalt, et kaasmaalase (vene k sootetšestvennik) mõiste on väga lai ning sõltuvalt kontekstist võib selle alla lugeda nii Vene kodanikud kui ka “vene kultuuri, keelt, ajaloolist pärandit, religioosseid- ja vaimuväärtusi” jagavad inimesed.

Põhjalikum lõimumisuuring, Integratsioonimonitooring, ütleb selgesõnaliselt, et nn halli passi omanikud peavad Eesti riiki vähem omaks kui Eesti kodakondsusega venekeelsed inimesed.
Seega ei tooks Eesti passide jagamine inimesi riigile lähemale ega leevendaks nende skepsist riigi suhtes, vaid võimaldaks Venemaal mõjutada senisest tõhusamalt Eesti sisepoliitikat.

Teovõimeliste inimeste soovimatus kodakondsust taotleda jääb tihtipeale mitte kasina keeleoskuse taha, vaid seda põhjendatakse sellega, et “riik pidavat mulle selle andma”. Võib-olla tõesti oleks pidanud, kuid üksnes taasiseseisvumise algusaastatel – nagu seda on tehtud Leedus (tõsi küll, venekeelne diasporaa oli seal 1990. aastal Baltimaade vaikseim). 25 aastaga tekkinud nihe inimeste väärtus- ja kultuuriruumis ei ole paraku täidetav ühe seadusemuudatusega.

Samas pole tulevik nii hall midagi: mullu septembris kuulutati mitme riigiasutuse koostöös välja teavituskampaania määratlemata kodakondsusega noortele, millega kutsuti noori Eesti passi taotlema.

Tulemusi pole veel avaldatud, kuid selle sihtrühmaks oli ligi 1200 noort vanuses 15-23 ning see põlvkond tundubki mitte lootusetult Kremli mõju alla sattunud olevat.

Kui tahame, et (uusi) Eesti kodanikke ei kasutataks Eesti vastu, peamegi just noortest alustama.