16. augustil algas Moskvas endise majandusarengu ministri Aleksei Uljukajevi kohtuprotsess. Teda süüdistatakse riikliku naftakompanii Rosneft juhilt Igor Setšinilt kahe miljoni dollarilise altkäemaksu väljapressimises. Uurimisversiooni järgi lubas Uljukajev selle summa eest anda heakskiidu Rosnefti soovile võtta üle üks oma peamisi konkurente, naftakompanii Bašneft.

Süüdistus kõlaks igati loogiliselt, kui poleks tõsiasja, et Rosnefti juht on üks Venemaa presidendi lähedasemaid sõpru ja temalt raha välja pressida on sama hea kui proovida nõuda seda Vladimir Putinilt eneselt. Märksa tõenäolisem tundub versioon, et suurim ja agressiivseim naftafirma kõrvaldab oma teelt kõik, kes võiksid seista tema edasise laienemise ja turu monopoliseerimise ees – olgu need siis ärikonkurendid või ametnikud, kes peavad sellist laienemist majandusele kahjulikuks.

Uljukajevi kohtuasi paneb mõtlema: kui efektiivne saab põhimõtteliselt üldse olla loodusressursside riiklik ammutamine ja töötlemine? Vastuse saamiseks tasub vaadata Venemaa kahe suurema kompanii, Rosnefti ja Gazpromi tegevuse tulemusi.

2000. aastate algul, kui Putini Kremlisse tuli, sai energeetikast ja eriti selle naftaharust riiklik prioriteet. Jukose kohtuasi näitas, missugust strateegiat pidas Kreml olemasolevate väärtuste valitsemiseks kõige kasulikumaks. Nimelt talle alluvate riiklike monopolide loomist.

Gaasi puhul selline monopol Gazpromi kujul juba eksisteeris. Nafta puhul oli vaja ette võtta suur töö. Lõpuks sai selleks suur kompanii Rosneft, millest kujunes Jukose varade konfiskeerimise tulemusena riigi peamine naftatootja. 2000-ndatel maksid nii nafta kui ka gaas palju, nii et mõlema gigandi väärtus ja kapitalisatsioon suurenes järjekindlalt. 2008. aastal maksis Gazprom 360 miljardit dollarit ja selle juht Aleksei Miller ennustas, et seitsme-kaheksa aastaga tõuseb hind ühe triljonini.

Paraku tegi elu oma korrektiivid. Kõigepealt kukkusid naftahinnad ja pärast seda vähenes ka gaasi maksumus, sest gaasi hinda arvutati tarnelepingutes nafta hinna järgi. Ent põhiprobleem polnud selles, vaid arengu puudumises. Pärast hindade langemist muutus raskesti ligipääsetavate leiukohtade uurimine ja arendamine mõttetuks. Praegused gaasiväljad on 50–60% ulatuses ammendatud ja toodang väheneb. Kui 2007. aastal ammutas Gazprom 549 miljardit kuupkilomeetrit gaasi, siis 2016. aastal kõigest veidi üle 400 miljardi.