Esiteks on mul väga hea meel, et Peeter Oja ja kaasliiklejad turvaliselt koju sai. Oleks võinud ka teisiti minna ja see paneb mõtisklema selle üle, et Eesti riskimiskultuuri juures ei vea sugugi kõik mehed 57nda eluaastani välja. Paljud surevad erinevate riskikäitumiste ja vähese arsti juures käimise aga ka alkoholi tõttu juba vanuses 15- 55. Neid, kes on järele jäänud, peaks paremini hoidma.

Teiseks. See ei ole ju kellelegi üllatus, et alkoholi tõttu kaotavad joojad olulisel määral enesekontrolli. Enesekontrolli kao tõttu teevad inimesed aga rumalaid otsuseid - kakerdavad igal pool, kukuvad pikali, teevad endale ja teistele haiget. See on ette teada. Kui see on ette teada, siis tekib küsimus, et kuidas nende vähendatud enesekontrolli tagajärgedega toime tulla ning kes täpselt nende eest vastutab. Alkoholikultuure võrreldes tuleb välja, et erinevad ühiskonnad lahendavad seda küsimust erinevalt.

Airi-Alina Allaste uimastikultuuri uuringu üks peamisi järeldusi oli, et Eesti on selline koht, kus riskivõtmist ja ka näiteks narkootikumide liigtarbimist peetakse üldiselt seltskondlikult glamuurseks, aga tagajärgedega peab indiviid üksi toime tulema. Ka alkoholi puhul vastutab Eestis tagajärgede eest alati jooja üksi. Sellest ka see praegune meediatants. Üksikisik, eriti veel estraaditäht, on konkreetne ja hoomatav, kõik saavad aru, millega tegu ja saavad teise iseloomu üle kohut mõista, kodus popcorni süüa, klikkida ja konflikti nautida.