Meie ühiskond on muutunud kiirrongiks. Ka koolis on kiire. Ühest ainetunnist teise, jooksuga sööma, riietuma, trenni, koju, õppima… Õpetajad kiirustavad õppekavu läbima – ees ootavad tasemetööd, eksamid. Kusagil võrreldakse tulemusi, koostatakse edetabeleid…

***

Kell heliseb tundi. Ta läheb. Meel on mõru, sest eile ei jõudnud pärast koolipäeva ja trenni õpikutesse süveneda.

Kõrvaltoas olid vanematel külalised. Seega jäi ka öö napiks. Kooliteel naersid kaaslased ta kulunud välimust.

Ta püüab olla siin ja praegu, kuid see on nii raske.

„Tule vastama!”

Ta läheb. Ebakindlalt, venitades…

„Jälle õppimata! Alati on sul õppimata ja asjad puudu!” – „Aga ma ei jõudnud…” – „Ei mingeid vabandusi!”

Enam ei suuda. Kohin kõrvus, süda pekslemas, lükkavad käed nagu iseenesest vastas oleva laua ümber.

Kolin, kiljumine, vaikus…

Ta haarab koolikoti ja läheb…

***
Selliseid olukordi on koolielus üha rohkem. Kool pole enam ammu üksnes õppeasutus. Kooli kodulehtedelt leiame üha rohkem psühholoogide, terapeutide, sotsiaal- ja eripedagoogide ning tugiisikute kontakte. Üha rohkem õpilasi vajab tervisliku toidu kõrvale vitamiine, antidepressante, ravimeid, mis aitaksid hoida tähelepanu või uinuda ja parandaksid keskendumisvõimet.

Kuidas on nii paljude ametialade ja inimeste vastutusala nihkunud kooli kanda?

Eesti hariduspoliitika lähtub kaasava hariduse põhimõtetest – igal õppijal on õigus saada haridust oma võimete ja vajaduste järgi. Kool on paindlik ja kõik õpilased õpivad erinevustest hoolimata koos. Kool loob turvalise keskkonna, värbab personali, kohandab õppesisu, -metoodika ja -materjalid ning rakendab tugiteenused.