Eesti tervishoiupoliitika kontekstis räägitakse alati, et tervishoiusüsteemi arendamiseks ja jätkusuutlikuks toimimiseks on tarvis raha juurde. Ja nii see ongi, sest Eesti inimeste katmata arstiabi vajadus pikkade järjekordade tõttu on Euroopa suurim, kuid vähemalt sama olulisel kohal peab olema ka olemasoleva raha mõistlik kasutamine.

EMO on aga tervishoiusüsteemis kõige kallim koht patsientide ravimiseks, neli korda kallim kui perearsti juures. Riigikontrolli aruandes tuuakse välja, et selleks kulus riigil möödunud aastal ligikaudu 153 miljonit eurot, kusjuures kokku suunati eriarstiabile 630 miljonit eurot, perearstiabile aga u 114 miljonit. See näitab selgelt, et on vaja kiireid lahendusi tänastele EMOde ülekoormustele ning selle lahendamine peaks olema üks riigi esimesi prioriteete tervishoiuvaldkonnas.

Ja patsient peab olema alati seatud esikohale! Muidugi valib inimene endale terviseprobleemi korral võimalikult mugava, kiire ja kättesaadava lahenduse – ja selliseid lahendusi peavadki tervishoiukorraldajad inimestele võimaldama.

Esiteks tuleb selleks kindlasti pikendada perearstide vastuvõtuaegu nii õhtuti kui ka nädalavahetustel. Muidu ongi suur osa inimesi sunnitud pöörduma tervisemure korral just EMO vastuvõttu peale tööpäeva, kuna ei saa tööajal arsti juurde minna.

Kui Tallinna linn saaks selle idee realiseerimiseks riigilt rohelise tule, siis oleks juba pool võitu käes.

Teiseks olen seisukohal, et suurte EMOde juurde on tarvis luua perearsti vastuvõtud, kus töötaksid perearstid näiteks kella 6-st 22-ni ehk ajal, mil tänased EMO-d on kõige rohkem koormatud. Kui Tallinna linn saaks selle idee realiseerimiseks riigilt rohelise tule, siis oleks juba pool võitu käes, sest linnal on täna võimekus olemas kahe suure keskhaigla, nende erakorraliste meditsiiniosakondade näol ning ka munitsipaalperearstikeskus koos 27 perearstinimistuga.

Selline vaheinstitutsioon on kindlasti vajalik ja selle alternatiiviks võib olla ka valvearsti teenus. Igal juhul saavad sinna nii-öelda vaheinstitutsiooni minna ka inimesed, kelle perearst asub mõnes teises linnas, näiteks tudengite puhul, kes võivad viibida kodulinnas vaid nädalavahetustel. Just perearsti kättesaadavuse tagamise nimel tuleb riigil esmajoones tööd teha ning suurte EMOde juurde perearstide vastuvõtu loomine on kindlasti vajalik samm selleks.

Samuti kiidan AS Medicumi pakutud ideed luua esmatasandi erakorralised meditsiiniosakonnad tervisekeskustesse, sest just tervisekeskuste ülesanne on seda ideed toetada. Rajatavas Tallinna Haigla meditsiinilinnakus selline süsteem kindlasti ka käima pannakse, kus kõrvuti paiknevad nii tavaline kui ka esmatasandi EMO. Olgu selleks kõrvalmaja või kõrvaltuba, aga „rohelise toa“ patsienti ei ole mõistlik saata tervisemure korral teise linna otsa.

On ebamõistlik, et igal haiglal on omad infoarendused, -keskkonnad ja -süsteemid, kus nad patsientide infot liigutatakse.

Lisaks pakun välja, et peame oluliselt arendama infotehnoloogilisi lahendusi EMOdes ja haiglates. On ebamõistlik, et igal haiglal on omad infoarendused, -keskkonnad ja -süsteemid, kus nad patsientide infot liigutatakse. Leian, et selleks peaks olema üks võimekas, kiire ja lihtne infosüsteem, mis hoiaks oluliselt kokku haiglate kulusid ning töötaks märkimisväärselt efektiivsemalt nii tervishoiutöötajate kui ka patsientide jaoks.

Arendada tuleb ka nõustamisteenuseid, nii telefoni kui ka e-konsultatsiooni kujul. Nende lahenduste puhul on aga esmatähtis, et need oleks personaliseeritud ja patsientide andmetele oleks tagatud ligipääs. Samad ootused oleme seadnud ka perearsti nõuandeliinile, mis on riigil tänaseks päevaks ka arenduses.

Mul on hea meel, et tervise- ja tööminister Riina Sikkut on nõustunud vajadusega töötada välja infotehnoloogilised lahendused ning tegeleda patsientide teadlikkuse parandamisega. Samuti toetame üheskoos tervisekeskuste rajamist ning Tallinna linnas on meie eesmärk, et sellised nüüdisaegsed tervisekeskused oleksid igas linnaosas.