Ärge tulge meile rääkima, et eestlane on usuleige. Jõulude aegu on kirikud piripardani rahvast täis, kuulatakse hardunult jumalasõna. Ja kui president Kersti Kaljulaid otsustab Jeesus Kristuse sünnipäeva avalikus kohas mitte tähistada, algab üleriigiline paanika, et issand jumal, milline häbematu ateist, kiidaks kasvõi Allahitki...

Kuida meie kallid kristlased ei soovinud kuulda võtta Kaljulaidi tõdemust, et jõulud ja kirik ei käi kuidagiviisi omavahel kokku. „Jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga,” teadis proua president.

Tõsi ta on. Jeesus Kristuse sünnipäev on lihtlabaselt valetatud talvise pööripäeva kanti, kui uskuda näiteks Laurence Gardnerit („Magdaleena pärand”). Piiblitekstide põhjal saab täpselt paika panna, millal Jeesus sündis – see juhtus 1. märtsil, kusjuures 4. aastal eKr (mis on iseenesest kummaline, sündida neli aastat enne iseenda sündi). Aga 25. detsember? Jeesuse kokkusobitamiseks messialiku lepinguga ja seisuse paikapanemiseks kirjutati esmalt tema ametlikuks dünastiliseks sünnipäevaks 15. september. 314. aastal viis keiser Constantinus Jeesuse sünnipäeva omavoliliselt üle 25. detsembrile. Sellega lahutas ta kristliku püha igasugusest seosest juutidega ja pani tähtpäeva ühtima talvise pööripäeva järgse paganliku päikesepühaga, millega Rooma kodanikud harjunud olid.

Aastaid tagasi, kui meie lapsed olid väiksed, otsustasime veeta jõulud pisut teistmoodi. Läksime kambakesi läbi lumise metsa Lasnamäelt Pirita jõe äärde tuttava juurde, kes pidas sigu, jäneseid ja kanu. Olid ka koerad. Viisime kõigile midagi suupärast – leiba, porgandit, teri, konti. Patsutasime põrsaid, paitasime jänest ja sügasime koera ning see kõik tundus nii kohutavalt õige. Märksa õigem kui minna kivikolossi, mille katusele on kinnitatud maausu sümbol – jah, ka risti võttis kristlus üle. Tõsi, mitte eesti maarahvalt.