Millised siis on need peamised probleemkohad, millega uus valitsus peab kõrghariduse valdkonnas hakkama silmitsi seisma? 2015. aastal väljendasime üliõpilaste ootusi tollase Reformierakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatide vahelisele koalitsioonileppe osas. Tuleb tõdeda, et 4 aastat tagasi tõstatatud probleemid on jätkuvalt akuutsed: kõrghariduse alarahastus, puudulik doktoranditoetus ja tudengivaenulik õppelaenu- ja sotsiaalsete garantiide süsteem.

Kõrghariduse alarahastus

Teaduse alarahastuse probleem on juba üldtuntud ning möödunud aasta detsembris sõlmitud Eesti teadusleppe järel on igati õigustatult üleval ootused, et uue valitsuse ametiajal jõuab teadusrahastus kokkulepitud tasemeni 1% SKP-st. Kuivõrd teadusleppe sõlmimise lähtekohaks on arusaam, et "teadus, arendustegevus ja innovatsioon on Eesti inimeste heaolu ja ühiskonna kestlikkuse jaoks strateegiliselt määrava tähtsusega", ei saa üle ega ümber võrdväärselt kaalukast kõrghariduse alarahastuse probleemist. Kõrgharidus ja teadus on tihedalt läbipõimunud ning üksteist toetavad valdkonnad - üks ei saa olla kvaliteetne ja jätkusuutlik ilma, et seda oleks ka teine.

Ei saa eeldada, et motiveeritud ja oskustelt konkurentsivõimelise teadlaskonna pealekasv on iseenesest tagatud. Haridussilma andmetel on valitsussektori kulutused kõrgharidusele osakaaluna SKP-st iga aastaga vähenenud, kahanedes 2007. aasta 1,20 protsendi tasemelt 2017. aastaks 0,97 protsendini; samas on keskmine brutopalk alates 2012. aastast kasvanud 887 eurolt 1 310 euroni. Selle tulemuseks on kõrgkoolide kasvav võimetus pakkuda õppejõududele ja kooli tugistruktuurile konkurentsivõimelist palka. Kesine palk ei võimalda siia meelitada rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõude, ja mis veelgi hullem, soodustab meie enda talendi suubumist riikidesse, kus akadeemiline töö - nii teaduslik kui ka hariduslik - on paremini väärtustatud.

Tuleb rõhutada, et kõrghariduse alarahastus on ennekõike poliitiliste prioriteetide küsimus, mitte tasuta kõrgharidussüsteemi paratamatu tagajärg. Kõikidele võimekatele võrdselt kättesaadav tasuta kõrgharidus on õiglase kõrghariduskorralduse aluspõhimõte, mitte lubatav kokkuhoiukoht. Kõik ettepanekud "eraraha suuremaks kaasamiseks" tähendavad lõppkokkuvõttes ainult üht: rahalise vastutuse nihkumist üliõpilastele ja nende vanematele.

Laiemas vaates on kõrghariduse alarahastus ka potentsiaalseks ohuks Eesti riiklikule julgeolekule. Infotehnoloogia plahvatuslik areng ning n.ö "tõejärgsuse" ajastu saabumine on tekitanud uusi riske ja väljakutseid, millega saavad jätkusuutlikult toime tulla ainult ühiskonnad, kus kriitiline mõtlemine ja laiapõhjaline haritus on väärtustatud ning üldlevinud normid. Väikese riigina on meie traditsioonilise, "kõva" julgeoleku võimalused piiratud. See-eest targa riigina on haritud rahvas meie kõige tugevam ja laiahaardelisem kaitsevahend. Kvaliteetne ja kättesaadav kõrgharidus on meie kõigi ühisvastutus, millega seisame vastu ohtudele, mida võib täna isegi olla raske ette näha.

Doktorantuurist

Kõrgharidus- ja teadusrahastuse kõrval on eelneva aasta jooksul kõrgendatud tähelepanu pälvinud ka doktorandid ning nende majanduslik toimetulek. Positiivsena saab välja tuua, et 2017. aastal tõusis doktoranditoetus 50% ehk 660 euroni kuus. Lisaks väärib mainimist 2019. aastal kõrgharidusseadusest välja jäetud doktorantuuri ainepunktide maht, mis on hea algus doktorantuuriõppe korralduse kaasajastamisele. Samas on nii finantsilise kui ka doktorantuuri korralduse poole pealt veel palju vaja ära teha.

Kuivõrd 660-eurose toetuse eest ei saa doktorandilt täielikku doktorantuurile pühendumist oodata, on suurimad ülikoolid kehtestanud sisemised reeglid, mis sunnivad neid doktorante nooremteadurite või -lektoritena tööle võtma ning seda eelkõige sisemiste ressursside ümberjagamise arvelt. See seab doktorantide arvule (ja teataval määral ka valdkondlikule mitmekesisusele) suured piirangud. Samal ajal on Eestis doktorikraadide kaitsmise arvu põhjal juba praegu probleeme akadeemilise järelkasvuga, rääkimata sellest, et doktorikraadiga inimesed võiksid olla nõutud ja hinnatud ka mujal kui akadeemias.

Doktorantuurikorralduse ja finantseerimise teema lükati kõrgharidusseaduse arutelust ajapuudusel välja ja sellega lubati edasi tegeleda pärast seaduse vastuvõtmist. Loodame, et koostöös ülikoolide, teadlaste ja üliõpilastega minnakse antud teemaga edasi järgmise valitsuskoosseisuga ning ajakohastatakse nii doktorantuuri finantseerimine kui korralduse mehhanismid.

Õppelaen

Samamoodi nagu on ajale jalgu jäänud doktoranditoetus ja -korraldus, on ka tänane õppelaenu süsteem lootusetult vananenud. Probleemi on tunnistanud ka Haridus- ja Teadusministeerium, kus valmistati ette ka seadusemuudatust, mis muudaks praeguse kahe käendaja nõude ühele käendajale, muudaks laenu intressi määramise valemit, tagasimaksmise algust ja krediidiasutuste sisenemist õppelaenuturule. Seaduse eelnõus olevad muudatused on küll samm ligipääsetavuse suurendamise suunas, kuid mitte piisav, et Eesti õppelaenu võiks pidada osaks üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemist. Eesti Üliõpilaskondade Liidu hinnangul ei arvestatud muudatuste planeerimisel eelkõige üliõpilaste huvidega, mida ilmestab ka fakt, et kuigi EÜLil oli võimalus ametlikes kooskõlastusringides tagasisidet anda, siis üliõpilaste ettepanekute arutamiseks meid veel ministeeriumisse kutsutud ei ole.

Kokkuvõte
Seega loodame, et uus valitsus ei jäta enda otsustes kõrgharidust tahaplaanile. Õppelaenu süsteemi edasisel ajakohastamisel tuleb eelkõige arvestada tudengite kui õppelaenu sihtrühma, mitte krediidiasutuste huve. Kuigi tudengid ootavad kõige pingsamalt neid endid kõige otsesemalt puudutava sotsiaalsete garantiide süsteemi ülevaatamist, on kõrghariduse alarahastus probleem, mille mõjud avalduvad kogu ühiskonnas, ning alles pikemas perspektiivis. Kõiki Eestimaa elanikke teeniv teadmistepõhine, rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik Eesti on saavutatav vaid pikaajalise visiooniga, mis teadvustab kõrghariduse ühiskondlikku olulisust.