Miskipärast tekib meil siin alatasa mingeid hüsteeriaid sellest, et koolis käinud täiskasvanud inimesed ei tea mõne emakeelse sõna tähendust ja siis peksavad sellest teadmatusest miskit hüsteeriat üles. Näiteks sõna VANEM ei tähenda kuidagi, et ema või isa pole olemas. Vastupidi, õigekeelsussõnaraamt ütleb meile must-valgelt, et ema ja isa on kumbki vanem ja vanemad on ema ja isa. EI KAOTA ÜKS SÕNA TEIST!

Kui lapse ema näiteks sureb, ja lapse lapsendab asendusema-võõrasema-kasuema, siis see tubli naine ei ole seaduse järgi selle lapse ema (perekonnaseaduse järgi on ema see, kes on lapse sünnitanud), vaid vanem. Aga see ei tähenda jälle kuidagi, et kuskilt otsast oleks ohus termin „ema". Küsimus on ainult selles, et kas me kasutame sõna „vanem" või sõna „võõrasisa" - ja vaat on keeletundlikud inimesed arvanud, et see võõraga sõna las olla ka kenasti kasutuses, ent ilus eestikeelne sõna „vanem" on täitsa hea lühike ametlikus keeles.

Mõni tubli inimene ei tea oma bioloogilise isa nimegi, küll on teda aga armastusega kasvatanud kasuisa. Mitte kedagi ei häiri ju termin "vanemahüvitis" või "vanemlikud õigused ja kohustused".

Nii et, sõbrad, hoidkem ikka eesti keelt kogu selle rikkuses ning ärgem miski hinna eest mingem miski vaesustamise teed, et ainult üks sõna ja mingeid sünonüüme olla ei tohi! Ei taha vist keegi ankeete, kus on esimese astme üleneja naissoost sugulane (ema perekonnaseaduse prg 80 järgi) või kus on loetelu pereliikmetest, a'la ema, võõrasema, kasuema (tehes vahet vanemaks saamise viisi kohaselt).

Ilmunud algselt Liisa Pakosta Facebooki küljel. Avaldatud autori loal.